— 150 —
mööda: „Nii, nii — wõib ehk asja saada… hm, hm.“
Nüüd istus siis Jaan rõõmsas seltskonnas. Wiinaklaas käis ringi ja Kõwerkaela imestuseks tõmmas Wäljaotsa „missionär“ hää lonksu. Ja see oli päälegi „meeste märjuke!“ Juku awaldas oma kõige suuremat rahulolemist selle üle.
„ Waata salakoid,“ karjus ta. Paari nädala eest ei läinud tilka suhkruwettgi hästi kurku, nüüd pistab juba kibeda kukegi ära.“
„Ma olen meelt parandanud?“ naeratas Jaan.
„Kas õigust räägid?“
„Päris õigust.“
„Siis teine kord öömajalisi enam wälja ei wiska?“
„Ega tea, kuda läheb.“
„Kurat, sa olid aga sel korral häbemata!“ Juku lõi Jaanile tugewa hoobi lahtise käega selga. „Ei ma oleks uskunud, et inimene nii toru wõib olla! Kurat, küll ma sülgasin!“
„Kõwerkael, ära karju nii waljusti,“ keelas Kaarel, ette tuppa pilku heites, kus mõlemad teekäijad
