— 149 —
„Nael wiina, kõrtsmik,“ tellis Jaan lopsti; ta tahtis ta kord mees olla, seda wähemast näidata.
„Kae! Hakatus on ju üsna tubli,“ kiitis Kaarel tõsiselt. «Sinust wõib tõesti asja saada, kui sa kauemini meestega ümber käid.“
Kõwerkael unustas peksu nõuu silmapilk ära. Ta ajas oma krillis silmad imestuse pärast laiali ja pakkus siis, Kohi-Kaarli kiidusõnu korrates, Jaanile kõige sõbralikumalt kätt… Jaan teretas ka wõõrast meest, kes teda terawalt ja kaunis upsakalt siiamaani silmitsenud.
Wiimane oli enam linna- kui maamehe laadi, niihästi riiete, kui ka terwe oleku poolest. Tal oli paks, punane, toores nägu ja tugewad, jämedad liikmed. Iseäranis paistis ta rusikate suurus silma. Linna-riidest kulunud palitu oli lihuniku wiisil kirju wööga kinni; jalas oliwad tal wäga pikkade säärtega saapad.
Kui Jaan lauas hakkas istet wõtma, wahtis wõõras küsiwalt Kaarlile silma. See pilgutas wastu ja tähendas suud
