— 162 —
— wahtis ühte lugu nähtawa jälkusega purjus poisi poole.
Piibli seletamise järele tuli jälle laulmine ja siis pääpalwe, mida jällegi Wirgu peremees pidas. See oli terwe piiblitunni tähtsam osa. Selles pikas palwe-jutluses puistas Andres kõik oma südamest wälja, mis ta sinna waruks kogunud. Ta noomis, palus ja wandus kui prohwet. Kõige ihu ja hingega oli ta asja juures. Ikka tungiwamaks läksiwad ta sõnad, ikka wägewamaks ja kõrgemaks ta hääl, ikka palawamaks ta sõnade sisu.
Ta palwetas terme maailma patude pärast. Ta palus Jumalalt abi terwe inimesesoo päästmiseks igawesest hukatusest. Ta tõotas taewast ja kuulutas põrgut — enamasti aga wiimast. Ja ta kirjeldas taewast ja põrgut — enamasti ka wiimast. Põrgu oli talle, nii palju kui ta sõnadest märgata wõis, wäga tuttaw. Seepärast käis ta kirjeldusest wõim ja mõju läbi, mis lihasse ja luusse ulatas…
