Lehekülg:Külmale maale.djvu/165

Allikas: Vikitekstid
Selle lehekülje õigsus on tõendatud.

— 163 —

Niisama luhtawa luulewõimuga nagu Andres põrgu tuld ja tõrwa, äraneetud hingede hulumist ja hammaste kiristamist kirjeldas, kuulutas ja kujutas ta ka oma päältkuulajatele wiimast päewa ja selle koledusi ette. Ta maalis sellest kohutawast sündmusest piltisid, mis nõrgematel patustel ihukarwad püsti ajas ja naesed waljusti huluma ja ägama pani. Mõnel tuliwad nutukrambid pääle ja teised nägiwad terwe nädali tagajärel tõrwa- ja weewlisajust und. Et wiimne päew hoopis lähedal on, otse ukse ees seisab, selle üle ei jäänud Wirgu peremehe jutluse järele keegi enam kahewahele, maha arwatud wahest mõni hukka läinud ja ärawindunud ilmalaps, kellele juba liig paksud patusoomused selga kaswanud. Wiimse päewa ja tema lähedal-olemise märkisid tõi jutlustaja terwe rodu ette, mille seas ikka lopsakamalt kaswawad wargused ja rööwimised, pordu-elu ja liig-joomine, Jumala salgamine ja alamate kõrkus ülemate wastu ei puudunud.

„Kallid wennad ja õed Issandas,“