Lehekülg:Külmale maale.djvu/167

Allikas: Vikitekstid
Selle lehekülje õigsus on tõendatud.

— 165 —

wasti selle nurga poole, kus Wäljaotsa Jaan tukkus ja nohises, et seda ka mitmed põlwitawatest päältkuulajatest tegiwad. Jaanile müksati külge, nii et ta, üles ärgates, wiimaseid sõnu kuulis ja palwetaja waadet oma küljes tundis. Kuum hoog käis ta kehast üle ja ta wajutas pää sügawasti maha. Palwe lõpu järele hakkas ta pikkamisi ukse poole pugema, et siit paigast, kus teda, nagu ta tumedalt tundis, ei sallitud, minema saada.

Wäljas särasiwad tähed mustjast öösisest taewast nii rõõmsalt ja rahulikult, nagu poleks neil aimugi, et wiimne päew ja nende hirmus häwinemine ühes terwe maailmaga nii lähedal ähwardamas oli. Ja nad paistsiwad rõõmsalt ja rahulikult ka Wäljaotsa Jaani pääle, selle patust pöörmata pimeduse-jüngri ja jõleda joodiku pääle, kes waraste ja kelmidega ühes lauas prassinud ja kellel siis häbemata julgus olnud Wirgu peremehe palwetundi teotama minna.

Jaani pää sumises ja põu pakitses. Ta mõtted ja tundmused oliwad tumedad, udused, aga üks sisemine hääl