— 166 —
hakkas ta rinnas ikka selgemalt, piinawamalt kumisema. Ta tundis häbi ja kahetsust tänase päewa juhtumiste üle. Wägisi püüdis ta sellest meeleolust pääseda: ta hakkas männiku wahel laulma, kõneles iseenesega, naeris, trööstis ja julgustas ennast ning püüdis end uskuma panna, et ta kõige rõõmsam, kõige õnnelikum poiss maailmas on! Wirgu wanamehe jutlust nimetas ta loriks, Kohi-Kaarlit tubliks poisiks. Wilistades jõudis ta wiimaks koju.
Emal põles weel lambikene. Ta puhkas lahtiste silmadega koikus ja ootas suure mure ja kartusega poega koju. Talle oli arusaamata, kuhu Jaan nii kauaks wõis wiibida. Tema imelik äkiline äraminek, ta muudetud olek wiimastel päewadel andsiwad ju ema-südamele asja küllalt kõiksugu piinawateks mõteteks.
Kai wahtis pojale pärani silmil wastu, kui see tuikuwal sammal, punsunud näoga ja tuhmide silmadega sisse astus. Niisuguses olekus, nii joobnult, ei mälestanud ema teda
