— 15 —
wiisiks oli. Alati paistis nagu igawene haledus selle mehe pisikesest, kõhnast näost, mille tõmmu-kollaka naha pääle waesus ja mured tähnilise maakaardi joonistanud. Mihkli hale nägu sundis nägijat wägiselt kaastundmusele, ka siis, kui selleks mingit nähtawat põhjust ei olnud.
Jaan tundis seda nägu, tundis neid niiskeid pilusilmi, aga ta meelest oli, kui oleks Mihkli haledus täna iseäralikum ja nagu ei tuleks piisad ta punastel laugudel wingest talwetuulest, — need oliwad ju nagu nutetud pisarad, mis mõlema põse üle weerenud ja sinna jääks külmetanud.
Jaani küsimise pääle, mis tal wiga olewat, hakkas pops jutustama.
Ta läinud hommikul rõõmsa meelega kirikuteele, 40 kopikat raha pungas, silgukern käes; tahtnud kirikupoest mõnda naela soolast tuua, sest, kuiwa leiba närides ja magedaid kardulid nosides, hakata ihujõud juba lõppema. Et tal mõlemad püksitaskud lõhkised olnud, siis pistnud waeneke rahapunga kasuka wälimisesse tas-
