— 16 —
kusse, hoidnud aga käe pääl, kaitsnud oma 40 kopikat nagu kõige suuremat maailma warandust. Ei mälestada ta põrmugi, et käsi kord pungast lahkunud. Ainult kirikus pannud ta „Issa meie“ lugemiseks paar korda käed risti, esmalt siis, kui ta sisse astunud, teiseks siis, kui kirikuõpetaja seda palwet lugenud. Esimese „Issa meie“ järele — seda harutas Mihkel wäga põhjalikult — leidnud ta oma hingewara alles olewat. Aga kui ta jumalateenistuse järele kirikust lahkunud ja ukse ees taskut katsunud — läinud! Tühi, mis tühi! Ja needgi kopikad olnud laenatud, Kapa Kaarli käest suure nutu ja nurumisega laenatud, päris näljakopikad!…
Nõnda jutustades oliwad Mihkli silmad uuesti jooksma hakanud. Suured pisarad weeresiwad tal kiiresti üle kollaste, nurgeliste põskede, ja nende niisked jäljed jäätasiwad ära. Ta nuttis oma haleda, abi-paluwa näoga nii ärdalt, nagu leinaks ta mõnda kallist surnut wõi oma terwet maapäälset warandust taga.
