Lehekülg:Külmale maale.djvu/178

Allikas: Vikitekstid
Selle lehekülje õigsus on tõendatud.

— 176 —

„Noh, küllap sina ta tuppa tirisid ja nina tal ära pühkisid? Oh, neid magusaid mususid siis!“

Anni on wait. Ta õmbleb wirgasti edasi.

„Auusa õemehe saan siis küll kord“, kõneleb Mari itsitades edasi. „Kui ta üksnes wilets popsikene wõi teopoiss oleks, kellest midagi paha ei teataks rääkida. Aga ta on lakkumisega juba nii raisku läinud, et enam wahet ei märka teha kõrtsi ega palwemaja wahel… Kahju, et sa teda eila õhtu Tõnu-Jüril ei näinud. Mu süda on nii täis, et ma sinu koju tööle jätsin.“

Anni waatab korraks õe otsa. Ta palub armu. Mari aga jahwatab edasi:

„Ma oleksin häbi pärast maa sisse wajunud, kui wa’ Kingu Kadri pika Reinu Liisule külge müksas ja ütles: „Waata, kus Wirgu Andrese kolmas wäimees norskab, nina tatine! Pagan teab, kelle tasku kallal ta on käinud, et tal raha klõgamiseks on! Ema lastega kodu nälgas — priske noor