Lehekülg:Külmale maale.djvu/179

Allikas: Vikitekstid
Selle lehekülje õigsus on tõendatud.

— 177 —

mees, aga tööd ei wiitsi otsida ega teha.““

„Sa tead, et Wäljaotsa Jaan kellegi tasku kallal ei käi“, ütleb Anni nüüd wiimaks wagusalt.

„Ei käi? Kust ma seda tean, wõi kust sina seda tead?“ wastab õde. „Mina tean üksnes seda, et ta hobusewargate- ja masuurikutega kõige suuremat sõprust peab. Ei ta seda muidu teeks, kui ta nende seltsimees ei oleks“.

Anni kahwatab ära. Ta torkab nõelaga sõrme, nii et suur, läikiw weretilk nähtawale tuleb.

„Sa ei taha seda wist uskuda?“ nõelab Mari. „Kuula ometi järel, kellega ta eilase päewa Lehtsoo kõrtsis lakkus, enne kui jommis pääga Tõnu-Jürile tuigerdas. Kohi-Kaarel ja Kõwerkael on sinu kallikese südame-sõbrad. Jumal teab, kelle hobused lähematel öödel jälle tallist kaowad ja kelle aidad tühjaks tehakse“.

„Mari!“

Nagu pilk haawatud ja kinni püütud linnukese silmast käib armuta piinaja poole.