— 184 —
sellega oma pääle tõmmanud. Ja mis weel kõige pöörasem — Wirgu peremees nägi teda nõnda, Wirgu peremees urjutas teda kõige rahwa ees! Ka Mari põlastaw nägu seisis Jaanil selgesti silmade ees. Ja kas wahest Annigi, temale nägemata, kusgilt nurgast, kuhu ta häbi pärast pugenud, südamewaluga teda ei waadanud? Iseenesest mõista, et Anni temast wõimalikult kaugele hoidis wõi koguni palweruumist koju põgenes.
Kohi-Kaarlilt wõetud raha kohta oli Jaani otsus silmapilk walmis: tagasi, silmapilk tagasi! Hirm ja jälkus wapustasiwad teda ka, lähema sõpruse pääle niisuguste meestega mõteldes… Neljapäewal jälle nende seltsi minna, koguni nende nõuupidamistest osa wõtta — ei, ei ja ei! Sündis, mis sündis, tehti sulle ülekohut, mis tehti — nii kaugele ei tohi su jalg siisgi mitte wääratada, nii sügawale ei tohi sa wajuda! Ennem nälg, ots…
Ja siis tuli talle Anni meelde. Mis see küll praegu mõtleks, kui ta kõik teaks! Mis ta ütleks, kui Wäl-
