— 185 —
jaotsa Jaan, kelle auususe eest ta igatahes oma pää annaks, jalge alla wõetud rada edasi kõnniks, kui ta hobusewargate ja aidalõhkujatega — Jaani keha üle käis külmawärin, ta jättis koleda mõtte pooleli… Ta kargas istmelt üles ja hakkas kiiresti westi ja kuube otsima: ta pidi ju Kohi-Kaarlile ta raha tagasi wiima. Esimesel tuhinal ei tulnud tal meeldegi, et ta ju sugugi ei teadnud, kust Kaarlit praegu — enne neljapäewa — leida.
Ta sõrmed nabistasiwad westitaskutest wihatud rahapaberit otsida. Aga mõlemad taskud oliwad tühjad. Rahapunga tal ei olnud; mis jaoks ka? Seda raha-natukest, mis tal wahel oli, wõis ta paljas karmanis kanda. Ka kuue taskud otsis ta läbi — raha puudus. See oli wõõrastaw. Raha saamist mälestas ta selgesti, ka weel seda, et ta teda emale kodus näidanud.
Ema astus parajasti wäljast sisse, kui Jaan kuue taskuid pööras. Kai oli enne poja ärkamist lambaid ja
