— 17 —
„Jah, waata wend, kuda inimesed praegusel ajal hukka on läinud,“ nuutsus ja nooskus Mihkel edasi, „kirikus hakkawad juba warastama ja rööwima, kirikus, Jumala pale ees! Inimene ei ole enam pühas kojasgi nende saadanahingede eest julge! Ja oleks ta põrguline siis mõne jõuka mehe tasku kallale tükkinud, mind näljakonna, waest, näljast popsi, tuli ta riisuma…“
„Rikas mees hoiab oma raha paremini,“ tähendas Jaan wahele; „ta taskud on terwemad ja tal ei ole waja „Issa meiet“ lugedes käsi risti panna.“
„Mis ma waene hing pean nüüd pääle hakkama?“ kaebas Mädasoo taat edasi. „Mul on päris nälg majas, pere suur, naene sängis haige. Peremehe käest enam midagi loota ei ole, kõik tööpäewad on juba pandiks, ja teiste wastu pean petiseks jääma, sest ma olen päiwi rohkem panti pannud, kui neid töö-ajal on! Mis waesel maata inimesel muud anda on, kui päewad ja ikka jälle päewad, ja kõik nõuawad päiwi
