— 204 —
duse Kaarli- ja Juku- ning teiste nendesugustega lõpetab.
Anni wahtis talle näosse ja sosistas:
„Seda ma teadsin… Ma olen rahul.“
Siis küsis ta weel:
„Aga las sa siis just ise pead neljapäewal Kaarli raha ära wiima? Kas sa ei wõiks kellegiga saata?“
Jaan mõtles järele.
„Saata? Kellega? Ma arwan, see ei lähe. Raha wiija saaks ju asja teada ja helistaks terwe küla täis. Poissa aga pahandaks, kui minemata jään, ja nad määriksiwad mind ise nii mustaks kui wõimalik. Parem on, kui ise lähen… Ära karda — ära mitte karda.“
„Mine siis — ma ei karda.“
Anni tõusis üles ja andis Jaanile lihtsalt kätt — nagu sõber ja seltsimees. Ja Jaanil ei olnud julgust teda kaenlasse tõmmata, talle suud anda. Ta meelest oli, kui teeks ta ennast seega lapsikuks, kui näitaks ta oma nõrkust, mis neiu kindluse kõrwale ei kõlba, Anni tõsise näoga
