— 206 —
„Kauaks ära jääd?“ hüüdis ema talle järele.
„Ei tea,“ kohmas poeg.
Ta käigul ei olnud nähtawalt mingit otstarbet. Ta kõndis pikkamisi, norgus pääga, ja pööras wahel sinna wahel tänna. Ta silmast paistis sügaw sisemine äritus, ja mõtted, mis ta pääs mühasiwad, näitasiwad teda otse piinawat. Ta wehkis wahel kätega, ümises poolikuid sõnu ja jäi tihti keset käiku seisma.
Alles lõunaks jõudis ta koju.
Järgmisel öösel sonis ta palju. Ta kõneles walju häälega. Kohi-Kaarli ja Kõwerkaela Juku nimi oli tal tihti suus, ka ühte emale tundmata nime hüüdis ta.
Hommikul küsis ema, kas ta sõna pidanud ja üle-eila oma kahtlastest sõpradest lahti löönud.
„Jah,“ kostis ta läbi hammaste, kus juures ta nurka wahtis.
„Kas täiesti?“
„Noh, ega ma ometi neile suu sisse wõinud öelda: taganege minust, ma ei salli Teid! Nad oleksiwad mulle naha pääle andnud… Meie jõime
