— 216 —
Jaan ootas, kas ta kudagi märku annaks, et ta öösiste külaliste käimisest midagi kuulnud. Kai aga ei lausunud sõnagi. Wissisti oli ta sügawasti maganud.
Jaan kallas põrsaste toidu moldi ja ajas wäikese nälginud emisekese, kes hirmsa kisaga ka söögi kallale püüdis tormata, laudast wälja. Tema pruukostiks oli midagi muud sinna walmis pandud, mida lapsed teede päält korjanud: külmetanud hobuserooja kägarad, mille pääle sooja, weidi jahust wett kallati. Nagu warda otsas karjudes, jooksiwad kolm wäetit, kõhna põrsakest üheteise wõidu molli pääle tormi, jaluli toidu sisse, ja kibe wõitlus iga leiwa-koorukese, iga kindlama tombukese pärast, mis sopase wedeliku sees ujus, hakkas pääle. Nad tõukasiwad, pitsitasiwad, hammustasiwad ühteteist, üks tikkus teise kõhu alla ja wiskas ta metsiku näljawihaga molli kõrwale küljeli, kust see aga kui wälk üles kargas ja wõitlust uuesti algas — wõitlust oma waese kõhu, oma wiletsa elu pärast.
