Lehekülg:Külmale maale.djvu/225

Allikas: Vikitekstid
Selle lehekülje õigsus on tõendatud.

— 223 —

dagi muud ei näinud ega kuulnud, mitte Liisikese nutukisagi hällist…

Jaan oli juba warsti märganud, kuda ema kotid ja anumad ühe teise järele kribinal-krabinal awas, lahti jättis ja põlwede pääl jälle ruttu mõne uue juurde roomas. Jaan tahtis pahaselt ja keelates wahele astuda, aga sääl langes ta waade ema elustatud, peaaegu pühalikult-waimustatud näo pääle… Jaan ei keelanud. Ta astus tagasi. Ta ei tihkanud seda lapselikku rõõmu temalt wõtta. Sügaw, näriw haledus täitis ta hinge…

„Oi kõhutäidet, mis siit täna lõunaks saame! Oi laste rõõmu!“

Kai põlwitas rinna pääle risti pandud kätega kalli kraami seas, täis ella armastust. Ta oli hoopis ära unustanud, mis talle selle wara omanduse-õiguste kohta üteldud.

Poeg wapustas teda õlast kergesti.

„Meie ei saa siit mingit kõhutäidet.“

„Ei saa? Miks ei saa?“

„See on wargus!“

„Aga nad lubasiwad sulle osa.“