— 224 —
„Osa? osa? Wargusest osa? Ja sa tahaksid seda wastu wõtta? Nad lubasiwad mulle tasu tüli ja waewa eest.“
Kai ei saanud nii peenest wahest kudagi aru.
„Tasu — nojah,“ tähendas ta, „wõta siit tasu, siin on ju küllalt!“
Piin, mis Jaani hinge juba nii ära kurnanud, ajas teda äkilisele, ülekohtusele wihale. Ta rebis ema kraami-huniku keskelt eemale ja karjus:
„Ära puudu, muidu wiskan
su uksest wälja! See on wõõras wara, see on warguse-kraam, ja selle külge ei tohi sa sõrmega puutuda, ennem pista käsi tulde.“
Jaani silmad wälkusiwad kui murdjal. Ta huuled oliwad sinised ja nende tagant wälkuwad walged hambad käisiwad iga sõna järele kiristades kokku.
Ehmatanud eideke ajas end nõrgalt üles, lastis silma weel kord ellalt kalli wara üle käia ja taganes siis aralt nurga poole. Ta oli wiimasel ajal Jaani tihti äkilises wihatujus
