— 232 —
mede wahel wärises, waatas ta temale murelikult näosse.
„Kas sa terwe ei ole?“
„Ei ole.“
„Siis heida jälle kohe sängi tagasi! Su käsi on nii kuum… Sa peaksid rohkem oma terwist hoidma.“
Sööjate tujule sääl laua ümber oli waheajal wäike muutus tulnud. Manni ja Miku raswast särawad näod ei olnud enam nii rõõmsad. Manni suu ümber näitas koguni nutuwõru tuksuwat. Nad oliwad tähendusrikkalt teineteise otsa waadanud, kui Jaani ja ema huultelt sõna emise tapmisest kukkus. Nende suud hakkasiwad pikkamisi liikuma, nad mäletsesiwad ainult weel, nagu oleks magus ossike oma terwe maigu kaotanud.
„Miks te’ emise ära tapsite?“ kurtis Mann. „Mis nüüd põrsad ilma emata pääle hakkawad?“
„Nad surewad ära,“ lisas Mikk tõsiselt ja kurwa kindlusega juurde.
„Neil on üksi igaw — surewad ära,“ tõendas ka Mann, oma suurte silmadega etteheitwalt ema pääle wahtides.
