— 233 —
„Pole wiga, nad on juba suured,“ püüdis ema trööstida, ja et jutule teist käiku anda, hakkas ta Anniga kõnelema, kuna lapsed lauast pikkamisi taganema lõiwad, nagu häbeneksiwad, et nad armsaks saanud emisekese ihuga praegu oma nälga kustutanud…
Anni tulekul ei olnud täna iseäralist põhjust. Ta westis ema, Jaani ja lastega mõne aja juttu ja tegi siis jälle minekut. Ta olla neid kõiki jälle weidi näha tahtnud, et kas nad kõik terwed. Isa sõitnud Mariga hommikul linna pulma-kraami ostma, sest see tähtjas pidu oli juba lähemal pühapäewal; nad wõida warsti koju jõuda, seepärast waja tal jälle minna.
Jumalaga jätmisel kinnitas ta haiget Jaani weel kord, et ta sängi heidaks. Ta õrn, murelik pilk wiibis kaua aega noore mehe kõhna, walge näo pääl, milles sinised silmad täna nii mustjalt ja nii wõõralt läikisiwad. —
Ka tänasel ööl ei saanud Jaan silmapilkugi magada. Tal oli tõesti
