— 246 —
gete laste rawitsemine, mure ja südamewalu oli ta põdura ihu ja hinge wiimase jõuu wälja imenud. Kuna Mikk ja Mann aeg mööda toibuma hakkasiwad, öösetel juba wagusamalt uinuda saiwad ja päewal toitu hakkasiwad nõudma, heitles nüüd waene ema palawikuga, sonis walju häälega ja täitis wiletsat urtsikut oma ägamisega.
Saunarahwa häda jõudis seega kõige kõrgemale tipule. Jaan oli aega mööda kõik rahaks teinud, mis tal weel wähegi hinge taga oli, et lastele rohtu ja toitu muretseda; Liisi matused nõudsiwad ka oma jagu kulu ja ema raske haigus sundis teda uuesti apteegi wahet käima. Warsti istus urtsikus nälg lahkumata külalisena teise õela waenlase, haiguse, kõrwal. Tuba ja laut ja ait — kõik tühjad. Müüdud, panti antud kõik, millel iganes wäärtust oli, olgu kas paari kopiku eest. Emise lihast kustutas wiimane wintske kamara-serw haigusest toibuwate laste kisendawaid kõhtusid…
