— 247 —
Jaan oli oma kahtlased sõbrad ja abimehedgi kaotanud. Wähemalt hoidsiwad nad Wäljaotsalt eemale. Wist oli Jaani hoiataw tähendus, et rahwas ja polizei tema sauna silmas pidada, neid kartma pannud. Jaan kahetses nüüd oma argpüksust, nagu ta oma tegu nimetas. Ta päris paar korda, kui ta kiriku-apteegist rohtu käis toomas, Lehtsoo kõrtsis ja Uduwere trahteris Kohi-Kaarli ja Kõwerkaela järele, sai aga wastuseks, et neid sääl mõnda aega enam ei olla nähtud. Wist oli nende tööpõld nüüd kusgil mujal, wõib olla, et nad mõne hää hobusega kaugematele laatadele wõi linna oliwad pööranud.
Kaie ihujõud kahanes ruttu. Kui ta mõistus wahete wahel selge oli, kõneles ta ainult oma surmast, mida ta igatsusega näitas ootawat. Ainus asi, mis ta hinge rõhus, mis teda ta kurwa elu külge püüdis siduda oliwad alaealised lapsed, keda ta kareda, armuheitmata ilma hooleks pidi jätma.
