— 23 —
redad wiinakõrid nõõtasiwad ja õissatasiwad, pruut-tüdrukute heledat naeru oli siin ja sääl kuulda. Päikese paistel läikis walge, haljaks nühitud wask jõukamate peiupoiste hobuseriistadel, saanide otsa üle tolgendas mõnel kirju waip „saksa“-moodi maha, hobuste sabad oliwad enam wõi wähem kunstlikult üles sõlmitud ja nende siledaks soetud lakad lehwisiwad hullul kihutusel nagu loorid naesterahwa kübaralt.
Et tee siit kohalt weidi laiem oli, siis algas pöörane wõiduajamine tuhat nelja. Warsti oliwad mõlemad jalamehed, kes hirmuga tee kõrwale kraawi hüpanud, paksu lumetuisu ja aurupilwe sees, kuna lumi neile alt wööni ulatas. Üks lurjus lõi piitsaga neile järele ja nahkse nööri sõlmitud ots käis Mihklile walusalt näosse, nii et ta tükk aega midagi ei näinud ja wiimaks weripunast silmalaugu seltsilisele näitas. Maru kiirusel oli kihutajate käratsew rong neist möödas; Jaan sai neile löömise pärast ainult weel rusikast näidata, mida aga keegi tähele ei pannud.
