— 24 —
Sõitjate hulk hakkas pikkamisi wähenema, ja mõlemad popsid saiwad paar wersta kaunis rahulikult sammuda. Wiimaks lähenes tuule kiirul weel üks läikiw saksasaan kahe suure toreda hobusega ja Wene mundris habemiku kutsariga, kes kaugelt eemalt juba iga eelkõndija poole kõrwa lõhestawa häälega „prigiis“ karjus. Mustad traawlid hõbedast läikiwate riistade all lendasiwad kui tuul üle tuiskawa lume, mille saani-pildumist sinine heljuw kaitsewõrk keelas, mis hobuste seljast pukini ulatas. Saanis istusiwad kaks kalliste soojade kasukate ning pehmete waipade sisse mähitud inimest, — pikkade wurrudega, toreda olekuga mõisnik ja looritud näoga noor naesterahwas.
Jaan ja Mihkel astusiwad aegsasti tee kõrwale, kiskusiwad aegsasti mütsid pääst ning wihisedes kui nool sähwas sõiduriist nendest mööda; waewalt tundis noorem pops herra ära, kes Naarikwere noor baron oli.
Mõni sada sammu eemal oli laial saanil weel ühest jalakäijast mööda sõita. Kutsari „prigiis“ kajas
