— 248 —
„Oleks surm nad ära wõtnud,“ ohkas ta tihti oma kurbtuses, „ma lahkuksin siis ka rahuga.“
Aga wikatimees läks Mikust ja Mannist mööda; ta istus ainult eide koiku ees ja silmitses teda ahnelt oma hirwitawa luunäoga.
Kai hakkas pojale soowi awaldama, et ta kirikuõpetaja kutsuks, sest ta tundwat, et kurb tund warsti läheneda. Waja nii pikale teele ennast ette walmistada. Kai ütles oma südame nii raske olewat, tal olla õpetajale mõndagi rääkida ja tema trööstimist minna ta näljasel hingel wäga waja. Ka soowis ta wiimast korda Jumala armu.
Jaan täitis ema palwet.
Ühel päewal sõitis kohaliku kirikuõpetaja saan Wäljaotsa sauna õue. Õpetaja Frick oli nii sügawasti suure sooja reisikasuka sisse mähitud, et ainult ta pika nina teraw otsake halli krae seest sugu wälja paistis. Jaan aitas teda saanist wälja ja wiis ta tuppa, kuna suure habemega wana kutsar hobust hakkas käitama. Saunas kooris ennast waimulik herra
