Lehekülg:Külmale maale.djvu/276

Allikas: Vikitekstid
Selle lehekülje õigsus on tõendatud.

— 274 —

kaunis tihe. Kõrtsist kajas jutu- ja naerumüra. Suits ja aur nilpas pika keelena uksest õhtuse tõmmuhalli taewa poole. Jaan oli sisse-astumisel. Ta jäi kiwi-astme pääle, mis kõrtsi-uksel madalaks trepiks oli, seisatama.

Ta waatas ringi. Ta silmitses hobuseid. Nad seisiwad reas, sõiwad krõmpsuwate hammastega wõi tukkusiwad maha lastud päädega. Ainust inimest ei olnud wäljas näha. Ilm oli külm, kõrts soe. Nad tuliwad wist kõik laadalt ja oliwad enam wõi wähem joobnud. Kõrtsist kostew jörin, trallitamine, kriiskamine tunnistas seda selgesti…

Jaani südamest lõikas kuum wool läbi. Ta hakkas ühe käega uksepiidast kinni, teise surus wastu tuksuwat rinda. Pööritus kadus aga ruttu ja pää hakkas kiiresti töötama…

Jaan heitis kõrtsi pool-awatud uksest luurawa pilgu sisse. Sääl seisis wõi istus salk mehi, klaasid käisiwad käest kätte, elaw menu ühendas üht ühega, teist teisega…