— 275 —
Jaan astus tagasi — trepi-astmelt alla… Hobuste juures ei olnud tõesti ainust hinge. Nende seas oli wanu kronusid, aga ka kaks wõi kolm hääd looma… Näituseks kohe see esimene siin. Tubli raudjas!…
Jaan piilus kõrtsi walgustatud, aga suitsu ja tahma pärast peaaegu läbipaistmata akna poole, kuna ta mõne kiire sammuga wõõrale raudjale lähenes… Ta tahtis ainult waadata, kas ta ka lasila küljes tugewasti kinni on… Üsna lähedalt astus ta jälle tagasi. Ta meelest oli, kui käunuks kõrtsi uks… Ta kuulatas. Wist oli ta eksinud. Keegi ei tulnud…
Ta nihkus hobusele jälle lähemale. Ta sirutas käe puu ümber sõlmitud ohjade poole — tõmbas käe tagasi — sirutas ta uuesti wälja… Nüüd puutusiwad ta sõrme-otsad puud, ohje… Ta wahtis kumawa akna poole, ehmatas, taganes… Ta meelest oli, kui wahiks keegi aknast. Ta eksis wist: oliwad kõrtsiliste paljad warjud…
