— 278 —
nud, et ta mõtlematult tööle tahtnud hakata. Ta tänas õnne, et eksitaja parajal silmapilgul ilmunud, ning wõttis nõuuks, teine kord ettewaatlikum olla…
Jaan oli weel kahewahel, kas kõrtsi sisse astuda, wõi edasi minna, sääl peatas üks saan trahteri ees, mille pääl wanadlane mees ja naene istusiwad. Nad kobisiwad maha ja naene ütles hobust kinni siduwale mehele:
„Pista ka kaubad istme alla warjule, enne kui tuled.“
Siis astus ta eel sooja kõrtsi ja mees, kui hobuse sai kinni pannud, töinas talle järele.
Jaan oli hoone otsa, nurga taha, warju astunud — ta ei teadnud isegi õieti, mispärast. Nõnda ei näinud kõrtsiminejad teda.
Jaani meel oli sugu mõru oma luhta läinud katse üle. Ja ometi tundis ta wastupanemata tungi, midagi korda saata, üks kõik, mida.
Ta astus, kui abielu-paar kadunud, nurga tagast ruttu wälja, sammus otsekohe juurde tulnud saani poole, piilus korraks ringi, pistis siis käe
