— 279 —
istme koti alla heinte sisse ja tõmbas säält wälgu-kiirusel wälja, mis talle just pihku puutus… Siis pani ta metsa poole jooksu…
Ta jooksis, mis ta jalad kandsiwad. Ta ei julgenud tagasi waadata ega kuulatada — ikka edasi! Komps, mis tal käes oli, ei takistanud teda palju, ta oli kerge. Jaan jooksis, nii et tal higi mööda palgeid maha weeres ja hing otse keele pääl oli. Ta lõõtsutamine, ta jalgade kobin lume sees kostis metsast tagasi, mille wahele ta jõudnud. Ta walis ristteede kohal aru pidamata ühe haru, mis sügawamale metsa sisse wiis… Ta muutis jooksu alles siis käiguks, kui ta enam hinge tagasi ei saanud ning walusad pistid talle külgedesse tekkisiwad.
Ta oli enese arwates ka juba pääsnud. Õhtu oli pime ja mets weel pimedam. Kui ka järel sõideti — siin wõis iga puu ja põõsa tagast julget peidupaika leida.
Ta sai nüüd mahti, oma saaki lähemalt silmitseda: paar uusi saapaid wana lõhkise sitsiräti sees…
