— 289 —
Nad päriwad, kus peremehe sularaha olewat, ja ähwardawad, kui ei räägitawat wõi õigust ei öeldawat, waeseid wangisid surmaga. Üks neist kisub Mardi, teine Juula suust räti ära, et nad kõneleda saaksiwad, kus juures neid iga kisa- wõi waljuma hääletegemise eest lubatakse külmaks teha. Esimene, kes surma kartusel rööwlite nõuet täidab, on kaupmehe naese õde; Mart ei wasta; ta kisub, waht suu ääres, oma köidikuid, mis aga ei katke. Juula näitab käega suure kahe poolega, tamme puust kapi poole, mille wõtmed peremehel kaasas on. Aga mida aitab kapi tugewus ja luku häädus, kui juba palju kindlamad uksed kurjategijate abiriistadele pole wastu pidanud? Kapp murtakse raginal lahti ja häbemata sorimine ja loopimine algab tema sees olewa kraamiga, kuni otsitud rahapakk suure taskuraamatu sees kelmidele wiimaks pihku sattub.
Nad mürawad poes weel mõni aeg tööd teha; kambrisse on selgesti kuulda, kuda nad roniwad, asju wiskawad, riiulid tühjendawad ja kaupa-
