— 290 —
sid kannawad. Nad ei lausu üheteisega sõnagi; tummalt mõistab üks ühte, teine teist. Osawasti, wäledasti, nagu ammu harjutatud kawa järele, toimetawad kõik. Siis on nad järsku nagu maa alla kadunud. Mõlemad wangid wingerdawad teine teise kõrwal ägades põrandal. Wargad on lahti murtud wälised uksed lahti jätnud, nii et külm tuul ruumidest wabalt läbi tõmbab ja ööriides olewaid koduhoidjaid lõdisema paneb…
Kauase meeleheitlise jändamise järele läheb Mardil wiimaks korda nööri nii palju lõdwendada, et ta oma teise käe wabaks saab. Sellega kisub ta omal räti-tombu suust ja päästab aega mööda kõik teised liikmed lahti, mille sisse nöörid sügawad punased jutid lõiganud. Ta wabastab siis ka hirmu pärast pool nõdrameelse wanapiiga köidikutest. Ja nüüd — kaks tundi hiljemini — hakkawad mõlemad nagu ühest suust appi karjuma…
Külast ei tule küll keegi appi, aga mõlemad poisid ja tüdruk jõuawad wahe-ajal koju. Kohutawat lugu
