— 305 —
Nüüd tungisiwad ka poja silma pisarad. Ta hakkas emakese kaela ümbert kinni ja surus oma pääd ta rinnale. Ta wärises kõigest ihust, tükil ajal ei saanud ta sõna suust. Ta käsi silitas ainult waigistades, trööstides ema kolletanud palet, ta juukseid.
Wiimaks wabastas ta ennast ema käte wahelt.
„Jää rahule,“ ütles ta. „Ma tulen warsti tagasi… Ära lastele ütle, et — et mind — wangi wiidi…“
Nad oliwad saunast juba ammugi wäljas ja pöörasiwad tänawale, mis wallakontori poole wiis, aga ikka lonkas Wäljaotsa Kai neile nuttes ja paludes järele, nagu lootes, et neid ainult hirmutada tahetud ja et poeg jälle lahti lastaks. Alles ülema ametniku kõwa käsu pääle jäi ta neist wiimaks maha. Ta istus sauna-urtsiku läwele ja nuttis kibedasti.
Kust wangiga mööda mindi, sääl jooksiwad inimesed taludest ja saunadest wälja wärawasse ja ajasiwad silmad ja suud uudishimulikult lahti.
