— 306 —
„Keda sääl wiiakse?“
„Näe hullu — Wäljaotsa Jaani!“
„Mis ta on teinud?“
„Mis muud kui warastanud! Millest ta siis terwe talwe ka wõis elada! Ema ja õed-wennad toita…“
„Otsas oli ta küll! Kõik ammugi müüdud — lehmamullikas, lambatalled, seapõrsad…“
„Ega tea, kus aida kallal ta käis?“
„Küll ep kuuleme.“
Üks tüdruk hüüdis naerdes:
„Küll on aga ilma-nali: äi weab wäimeest puuri!“
„Jah,“ naeris teine tüdruk wastu, „ja wahi, kuda wanamehe püha nägu rõõmu pärast hiilgab!… Waene Anni! Mis ta süda küll peaks ütlema, kui ta näeb wõi kuuleb — —“
„Miks ta ei näe — nad lähwad ju Wirgult otse mööda… Kuule, jookseme neile õieti järele…“
Ja edewad plikad paniwad meestesalgale kaasa.
Nende arwamine läks täide: Wirgu Anni nägi, kuda Wäljaotsa Jaani wangi wiidi. Ta seisis otse wära-
