— 309 —
„Kohtuherra ütles, Jaan olla Piiwamäe kaupmehe juures rööwimas käinud — meie Jaan rööwimas!“
Anni raputas naeratades pääd.
„Ütelda ja arwata wõib paljugi. Mis Jaan neile wastas?“
„Mis ta wastas! Eks ta wastanud, et ta kusgil pole wargil ega rööwimas käinud.“
„See on ka õige,“ tähendas Anni rahuga, „Kas neil siis Jaani wastu tunnistusi on?“
„Kohtuherra ütles olewat. Ta ütles, Jaani olla üleminewa pühapäewa öösel wäljas nähtud ja tema seltsimehed tunnistanud kõik üles.“
„Soo? Ja Jaan?“
„Jaan ütles, et ta kodus olnud ja mina ütlesin sedasama. Ja seltsimehi tal ei ollagi, ütles Jaan.“
„Kas ta siis kodus oli?“
„Jah, waata, laps — seda ma õieti ei mälesta,“ wastas Kai kartliku sosinaga. „Minu meelest on, kui oleks ta üleminewa pühapäewa öösel küll kodust ära olnud. Ta läks juba pärast lõunat minema ja ütles weel, et ta ehk wäga hilja koju tulewat —
