— 345 —
Jaan naeratas kirja lugedes. Nii wäga tal ka kahju wõis olla, et seesugune kurb sündmus isa ja tütre wahel tema pärast juhtunud, teadis ta siisgi, et Anni tõesti nagu lind kitsast puurist pääsis. Küll niisugune wirk, tragi tüdruk ilmas isegi edasi saab. Julgesti kannatab ta ka kõige raskemat teenija-põlwe rõõmuga selle wangi-elu wastu, mis tal kodus oli.
Aga mitte selle üle ei naeratanud Jaan, waid selle imeliku kokkujuhtumise üle, et ka temal kindel nõuu oli, linna elama asuda — ühes oma wiletsa perekonnaga. See oli ta ainus nõuu, millest ta wõis kinni hakata. Maal polnud tal praegu midagi hakkamist. Alalise asukoha ja kindla teenistuse saamiseks oli aeg liig hiljaks jäänud. Et kogukond nüüd, kus toitja waba, eite ja lapsi toita ega korterit pidada ei tahtnud, oli iseenesest mõista. Päewatööd oleks ju praegu saada olnud, aga kuhu elama minna? Seepärast linna — rohkem kui nälga näha ei saa ju säälgi!
