— 346 —
Ta oli oma õnnetud omaksed ühe talu rehealt üles leidnud, kus nad nurgas pihutäie põhkude pääl, nagu loomad laudas, koos kükitasiwad — lapsed särgi wäel, emake narudes, kõik nälginud ja wiletsuse läbi puretud. Kirjeldamata jäägu see rõõmupilk, mil nad teda kui päästjat wastu wõtsiwad, kaelustasiwad, suudlesiwad. Eideke nuttis kui lapsuke ja lapsed ei lahkunud terwel ööl ta küljest.
Jaani juures käis lähematel päewadel nii mõnigi uudishimuline, tema keerulese prozessi ja selle imeliku lõpu üle teatust pärimas. Ka Kohi-Kaarli wana isa ilmus poega taga küsima. Oli ju Kaarel tema ainus toitja.
Wanasõna kännust ja käbist pidi igaühele meelde tulema, kes seda wanameest ja ta poega lähemalt tundis.
Wana Krati Peeter oli terwe eluaja suur, ilmparandamata joodik ja enne kuulus waras olnud, kes wiljarõukusid wäljal, mesipuid linnu-aias ja hobuseid kõrtsi ees rahule ei jätnud. Mõnegi aastakese oma igast oli ta
