— 351 —
ja roppusega tuletas Wäljaotsa urtsikut elawalt meelde. Ukse läwel istus, kepp põlwe pääl, nadise seelikuga ja tahmase, paigatud särgiga wanamoor, kuna pops naesega — Juhan Melbergi õemees ja õde — kodust näitasiwad wäljas olema — peremehe juures tööl muidugi.
Ka sellel wiletsuse-urkal ja putukatel, kes ta sees elutsesiwad, oli oma must, kurb, kõlwatu ajalugu. Ka siin oli õgiw, imew waesus inimesed loomadeks toorestanud ja neile elutee ette rajanud, mis wangikojas, pordu- wõi hullumajas lõpeb. Igasse säärasesse hoiukohta oli see saunaütt siin juba elanikka saatnud.
Wõsu Krõõt sai mehele, kui tal juba kaks sohilast oli, kelle isasidgi ta ei teadnud. Mees, kes ta ära korjanud, pärastine Wõsu Rein, oli joodik ja paar korda warguse pärast trahwitud hulgus. Poeg Juhan oli üks Krõõda „kasulastest“, kellele Rein wõõras-isaks sai; teine oli tütar. Reinuga oli Krõõdal weel kaks tütart. Ainult üks laps neist oli wähegi õigele teele jäänud — tütar
