— 358 —
mis ta süda weelgi ihaldas? Näituseks mõrsjat.
Kui kaua tahtis Wirgu Andres nende ühendusele wastu panna, Jaani muudetud elujärge nähes, tütre kõikumata meelt tundma õppides, tema alalisi palweid kuuldes? Läheb aega, mis läheb — aasta wõi kaks, — mis sellest? Pää-asi ainult, et lootus kerkib, et pööre õnne poole edasi kestab. Ja Jaan wõttis enesele kindlaks nõuuks, tegi omale ainumaks ülesandeks ja elu-otstarbeks, selle eesmärgi poole püüda. Ja nad oliwad nii õnnelikud selles ilusas unenäos. Nad oliwad rahul sellega, mis neil praegu käes, nad tõotasiwad teineteisele katkemata kannatust, kui õnn aeglane tulema, nad rõõmustasiwad ainult oodatawa hää lõpu üle.
Kuid kibe, järelandmata elu käib iseteed. Ta ei küsi üksikute soowide ega lootuste järele; tal on iseendal oma sihid ja eesmärgid, nagu tal sammumiseks oma üleüldised, hulkade kohta makswad tingimised on. Elu ei küsi selle järele, kas ta mõnele
