— 365 —
Kui Jaan wangi-hoonesse oli jõudnud, langes ta uimaselt nurka pingi pääle maha. Teda toibutati külma wee abil nõrkusest, kuid iga wastuse jäi ta ametnikkudele mõneks ajaks weel wõlgu.
Selsamal puhul oli prokuror Anna Wadi lasknud üles otsida ja walewande süüdistusel ülekuulamisele tuua.
See imelik tütarlaps tõendas ikka weel, hoolimata kõigist päikese-selgetest wastu-tunnistustest, et ta omal ajal kohtu ees õigust rääkinud. Ta ei tahtnud kõige päält mingi hinna eest uskuma jääda, et Jaan Wapper kusgil wargil wõiks käinud olla. Kui talle wiimaks selgeks jõuti teha, et kaebealune terwel warguse-öösel Lehtsoo wallast, Wäljaotsa saunast ja Wirgu talust paarkümmend wersta eemal olnud, sel tunnil sääl, sel tunnil tääl — hüüdis tüdruk otse wihaselt:
„Ja kui ta meil ei olnud ja kodus ei olnud, siis ei olnud ta wargil ka mitte — seda ei suuda Jumal taewasgi tõeks teha.“
„Ja miks te’ seda ei taha uskuda?“
