— 366 —
„Selle pärast, et mina seda siis ka teaksin; ta oleks mulle kõik öelnud, ma oleksin tema näost juba kõik ära näinud.“
Ja tüdruk jäi oma lootuses kindlaks, et tõde warsti päewawalgele tuleb, kui aga kohus asja hoolega järele kuulab.
Waene laps! Aeg tuli, mil ka tema pidi uskuma hakkama, mil tõde talle oma armuheitmata wasaraga uimastawaid hoopisid pähe andis, kus ta ära nägi, et ilmas ja elus saladusi ette tuleb, mille põhja iga kerge-usuline tütarlaps ei suuda tungida. Jaan waras, kurjategija, just niisamasugune alatu inimene nagu Kohi-Kaarel ja Kõwerkael, mitte tolli parem! See tõde pidi ka tema ajusse ja põue mahtuma; on ju sääl ruumi küllalt, kui elu ise neid pingutab ja paisutab…
Anni meelest oli ka wiimse silmapilguni see mõte arusaamata, talle pähe mahtumata, et ta mingit kurja teinud, mispärast teda wõidaks wangi panna, päris kelmide ja kurjategijate hulka heita. Ja kui see ilmseleta-
