— 370 —
gerdas ja siputas, seda suurem oli nende rõõm. Nad waewasiwad teda kehalikult ja hingelikult, ning piinamiste wäljamõtlemises oli üks ikka nõuukam ja leidurikkam kui teine. Kauem kannatamine, wastupanemine ja enesekaitsmine oli siin wõimata. Wärskus ja süütaus oli neil wihatud. Kes nendega tahtis elada, pidi — kui ka esmalt silmakirjaks — nende õpetused wastu wõtma, nende mõtte-wiisi, kombed, arwamised omandama ja selle poolest walju eksami alt läbi käima. Ja kes ei oleks seda teinud? Teisiti polnud ju wõimalik. Nende piinamist poleks keegi wälja kannatanud. Jaan palus alla, kui tal paar korda jalataldu metsalise wiisil oli peksetud ja talle puupindusid sõrme- ja warbaküünte wahele torgitud. Ta hakkas nendega kaasa toorustama ja püüdis nende eksamisid hiilgusega läbi teha…
Ka tema kaotas siin murdjapesas esiotsalise põlewa südamewalu wiimaks tuimusele. Mõtted ema, laste ja mõrsja kohutawa saatuse pääle sulasiwad kokku nagu tuhmiks, ihulikuks põde-
