— 376 —
märkas ta ehmatada teda kuuldes. Ta kolme seltsimehe nimed puutusiwad talle kõrwa, millele juurde lisati: „Kõigi seisuse-õiguste kaotamisega Siberi-maa kaugematesse kohtadesse asumisele;“ — siis nimetati teda ennast, ta õiguste kaotamist ja Siberimaa ligemaid kohtasid. Teiste kohta räägiti wangiroodust ja wangistusest pikema ja lühema ajaga… Seejuures puutus Jaani põske Kohi-Kaarli kuum hinge-õhk, ta kuulis Juhan Melbergi ohkawat, Hans Mutsud hambaid kiristawat ning Wahi perenaese kramplik nuuksumine, mis wiimaks waljuks hulgumiseks muutus, kostis talle weel kõrwu, kui nad „mõõgamehe“ sunnil süüpingist kõrwal olewasse tuppa tungisiwad, kust kaudu neid wangikotta tagasi pidi wiidama…
Siin ehmatas ta aga rängasti.
Ta seisis silmapilguks oma endise päästja ees, kes siin järge ootas, et oma walewande eest wastutamisele minna.
Nende silmad puutusiwad kokku — kaks paari küsiwaid ja kostwaid silmi, kumbagis ahastusega täidetud,
