— 377 —
kurnatud hing nagu peeglis ja siisgi kahesugused tundmused. Jaan uuris jänunedes seda pilku, hirmu ja wärinaga. Mis talle kuulutati? Kui sügawasti mõisteti teda hukka, kui wäga põlati teda? Ta ise pakkus wastuseks oma ärarääkimata häbi. Ta seisis siin nagu oma päris kohtumõistja ees, oma süü täie, mahamuljuwa teadmise ja tunnistamisega; ta ei usaldanud otsuse kergendustgi paluda, weel wähem armu. Aga mis see tähendas? Mõistis ta seda laia, selget waadet walesti? Ta luges säält kõike, kuid mitte põlastust, mitte hukkamõistmist. Säält kurtis küll tasane, hingeni kurb etteheide, aga see ei näidanud muud küsiwat kui: Miks sa mind ei usaldanud? Kas ma ei olnud seda wäärt? Aga mis säält weel wälja woolas — kuumalt, piiritalt — see oli ilmlõpmata kaastundmus, oli kõike unustaw, kõigest üle tungiw andeks-andmine, halastus ja arm…
Jaani rind paisus, ta norgus pää tõusis. Talle oli otsus mõistetud, mis talle nagu wärsket elujõudu
