Lehekülg:Külmale maale.djvu/38

Allikas: Vikitekstid
Selle lehekülje õigsus on tõendatud.

— 36 —

häbi teiste nähes temaga purjutada, päälegi tema tasku pääle; temale oli üleüldsi piinlik teisega jooma minna, kui ta wastu ei wõinud osta. Kuid jänu waewas teda kurjasti. Ta keel oli kurgu lae külge nagu kinni kuiwanud. Ja nüüd kallati õlut klaasi — kluk — kluk — kluk! See äratas wastupanemata himu. Jaani silmad jõiwad juba, jõiwad ahnelt — aga weel wiiwitas ta…

„Noh, Jaan, mis sina siis ootad? Kas oled uhke, wõi tahad mind wihastada?“ karjus Kaarel.

Juba tõstsiwad mõlemad wanad mehed klaasid suu pääle. Jaan nägi õlut kullaselt särawat ja üle klaasi ääre wahutawat. Ta kuiw suu matsus tahtmata waljusti. Kauemini ei jõudnud ta piina kannatada — astus ruttu ligi, wõttis klaasi, jõi ta ühe lonksuga tühjaks. Weel teise ja kolmanda. Wiina rüüpas ta, et Kaarlit mitte pahandada, kaasa, aga ainult silmakirjaks.

Kohi-Kaarel ja Kõwerkaela-Juku oliwad warsti täiesti „winnas.“ Esimene püüdis igaühega riidu kiskuda,