— 37 —
teine tännitas taga. Kui wäike seltskond „isanda-moodi“ mehi trahterisse astus ning kõrwal olewas paremas kambris istet wõttis, laskis Kaarel oma pudelid ka sinna kanda ja rebis oma külalised kaasa. Tema olewat niisamasugune isand, kui need mõisa toapoisid ja walla kirjutajadgi. Ta hakkas wiimaseid nii pääletikkuwalt „wedama“ ja pilkama, et üks neist wiimaks wihaselt üles kargas ja purjus poisi kraest kinni kahmas.
Seda oli käratseja oodanudgi. Ta suur tugew rusikas käis wastasele lõua alla, nii et see tüki maad tagurpidi tuigerdas. Nüüd tõttas Kõwerkael oma pikkade ahwi-kätega talle appi. Ka löödud mehe seltsilised seadsiwad endid walmis ning täieline kakelus oli algamas. Juba asusiwad mitmed käed Kaarli rinnust kinni, rusikad tõusiwad, sõimusõnad kajasiwad, — sääl wälkus wiimase pihus imekspanemise wäärt wäledusel haljas nuga. Õnneks märkasiwad seda wastased parajal ajal ja taganesiwad.
Kõrtsmik tõttas eestoast wahele. Kogemata oli ka kohaline urjädnik
