— 378 —
soontesse kallas. Teda oli süütaks mõistetud, ehk ta küll süüdlane oli; talle oli armu kuulutatud, ehk ta küll selle wäärt ei olnud. Ja ta silm säras, ta nägu kumendas kohtumõistjale niisugust tänu wastu, et selle kahwatanud põsed silmapilguks õilmele lõiwad ja et ta käe nagu häbelikult tõrjudes wälja sirutas.
Jaan hakkas sellest käest kinni ja surus teda ja talle suruti wastu. See oli lepitus — täieline lepitus! Jaan ei mõistnud pääle oma tänu enam muud awaldada, kui sosistas: „Ma ei raatsinud — usu, ma ei raatsinud!“
Ja Anni kostis niisama tasa:
„Ma mõistan… Ära kurwasta, ära mind unusta.“
Neid eksitati ja nad lahkusiwad.
Kui Jaan ühes kaaslastega toast wälja wiidud, wahtis Anni hulga aega pärani silmadel ukse poole, mille taha nad kadunud. Siis wapustas kramplik wärin ta keha, ta lõi käed näo ette, langes nurka pingi pääle ja nuttis esimest korda elus nii südant lõhestawa ärdusega…
