— 394 —
Kui õpetaja lõpetanud, astus Jaan maas põlwitawa ema juurde ja tõstis ta oma tugewate kätega üles.
„Mitte sina — lase mind põlwili olla — mina olen süüdlane — mul on waja armu paluda!“
Ja ta noor naene astus nende juurde ja nad oliwad kitsas armuringis koos ja tahtsiwad rääkida, nii palju rääkida, aga nad wõisiwad ainult nutta — rõõmu ja ärarääkimata kurbtuse pärast…
Õhtune rong seisab waksali ees ärasõitmiseks walmis. Platform kubiseb ja kihiseb tihedast rahwa-hulgast nagu puudutatud sipelgapesa, sest praegu helises esimene kellamärk. Õhk on soe, tungus-paks ja rõhuw sügisese aja kohta; mustad, lõhestatud pilwerünkad annawad taewa-alusele nagu mägestiku näo. Waewalt jõuawad gaasileegikesed waksali laternades tõrwakarwalisest pimedusest läbi tungida.
Rongi on pikk rida wagonid lükitud, mitmest seltsist ja klassist. Neil kahel sääl ees-otsas, mis kohe tendrile ja pakiwagonile järgnewad, on ainult
