— 395 —
kaks kõrget, pisikest akent kumbagis küljes, teine teises otsas, raudsete trellidega, mille tagant inimeste näod hallide, nokata mütside alt wõi paljate päädega wälja wahiwad — kõwasti wastastikku kokku kiilutud. Aknate pärast näikse nendes wagonites äge wõitlus walitsewat, sest tihti kerkib uus pusklew pää teiste sekka ja ajab nad nagu talwaga koost ära, kuni ta ise jälle uuele wõitlejale peab ruumi andma. Esimese wagoni ühest aknast wahiwad ka naesterahwa-pääd wälja ja seesama wõitlus wäljawaate ja waba õhu pärast paneb neid päid nähtawale kerkima ja jälle kaduma.
Siberisse saadetud wangisid weetakse nende wagonitega lähema tapijaama poole.
Uudishimuliste seas, kes seisatama ja wahtima jäänud, seisab siin ja sääl ka mõni kahwatanud näoga kurb saatja, mõni nutja isa wõi ema, õde wõi wend, poeg wõi tütar, mõrsja wõi armuke. Sest need hallid kujud sääl trellide taga, nagu kiskjad loomad kindla puuri sees — nad oliwad ka kord inimesed, seltskonna liikmed,
