— 396 —
were ja armastuse ja sõpruse sidemetega wälise ilmaga ühendatud. Neid kõiki on emad ilmale toonud, imetanud ja kaswatanud, kuni elu neid oma pöörlusesse kiskus, ühe sinna, teise tänna wirutas.
Paljudele puudub wangide saatjate seast üks nutja ema kahe lapsega silma, kes wisalt oma paika trellidega wagoni akna all pääletungijate wastu kaitseb; ikka jälle asub ta sinna seisma, kui woolaw rüsin teda kõrwale on wedanud. Weel wapramalt näikse ühte noort wangi trellide taga oma seisukoha eest rübelewat. Kui ta pää säält ka wahete wahel kaob — uuesti kerkib ta nähtawale.
Ema ja poeg — nad ei mõista teineteisele enam midagi ütelda; ainult näha tahawad nad ühteteist weel, on see ju wiimne kord. Nad tunnewad seda mõlemad, ja kui nende suu seda ka ei nimeta — tumm walu nende märjades pilkudes kõneleb selgemat keelt. Lahkumine surmani! Jaani meelest on, kui awaneks emakese selja tagant pimedusest kutsuw haud; ta pruugib oma põdurate liigetega
