Lehekülg:Külmale maale.djvu/49

Allikas: Vikitekstid
Selle lehekülje õigsus on tõendatud.

— 47 —

peremehe põllul rukkikoorma otsast maha kukkunud…

Õnn, kui waese saunamehe laps kõige õrnemast east üle pääseb. Siis on suuremad ohud möödas. Waesus tuleb siin loodusele ise appi ja aitab wäetikest haiguste ja tõbede wastu karastada: halasti wõi pool-halasti, palja-jalu ja palja pääga — nii kaswab popsilaps wihmas ja lumes, tuules ja tormis, kuiwas ja märjas ülesse, Kükitagu ta talwel särgi wäel lume-hange otsas wõi jooksku ta suwel palawaga wainul ringi — ta on kõigega harjunud, ta nahk on kõige wastu paksuks pargitud, ta keha ja terwis on armuliku looduse kinnituse-kassas ülewal.

„Lapsed, kohendage tuld paja all,“ käseb ema koikust. „Waadake, kas wesi keema hakkab. Jaan tuleb warsti koju — mis siis, kui kört walmis pole!“

Mann täidab käsku. Ta pistab niiskeid, wisisewaid pulkasid paja alla ja wahib, auru kõrwale puhudes, kas wesi keeb.